Tartus on võimulolijad ikka armastanud rääkida, et siin käitub võim teisiti kui mõnes muus Eesti linnas, et siin arvestatakse opositsiooniga ja kuulatakse ka neid. Tegelikkuses seda ei ole.

See mõte oli mul tagataskus juba Tartu linnavolikogu suvisel viimasel istungil. Sinna see aga jäi. Ehk oli suvi ja volikogu meeleolu nagunii puhkusepoolne, ehk ei uskunud ma siis, et asi nii tõsine on. Edasine on andnud kinnitust, et on. Nii tuleb suve algusesse ikkagi tagasi minna.

Tol volikogu istungil oli päevakorras lasteaiatasude protsendi muutmine, 15 protsendilt alampalgast 14 protsendile. Lasteaiatasude küsimus on Tartus ikka aegajalt üles tõusnud, ikka on proovitud linnavõimule teha ettepanekuid siduda lasteaiatasu alampalgast hoopis lahti ning sedamoodi mitte sel pidevalt tõusta lasta. Tahtsin volikogul sõna võtta, et arutleda, miks on võimul kasulik alampalgaga seotusest kinni hoida, mitte seda lahti lasta. Linnavolinik võib ju arutleda.

Enne volikogu istungit ilmus kohalikus ajalehes aga reformierakondlasest abilinnapea Mihkel Leesi artikkel sel teemal. Tema propageeris muidugi nende lähenemist. Lugesin. Ja siis jõudsin teise veeru keskele, kus abilinnapea äkki lajatas: „Usutavasti kuuleme lasteaiatasu pikaajalise külmutamise või suisa kaotamise ettepanekuid ka edaspidi. Selliseid mõtteid on lihtne loopida opositsioonist, kui reaalset vastutust eelarve tulude ja kulude klappimise üle ei ole.“

Nätaki! Mida abilinnapea siis – nätaki! – pani? Tema öeldust saab välja lugeda, et kui keegi opositsioonist söandabki vaielda ja oma ettepanekuid teha, siis on see vastutust mitteomava voliniku tühi jutt. Nii aga ei vaielnud võimul olija teiste argumentidega mitte sisuliselt, vaid sildistas neid ette – nad ju ei vastuta, nad vaid loobivad mõtteid. Olge parem vait!

Muidugi unustas abilinnapea, et ka opositsioonis olevatel linnavolinikel on oma valijad, et nad esindavad neid ning et sellise üleoleku näitamisega halvustab abilinnapea ka osasid tartlasi.

Kui Tartus on võimulolijad ikka armastanud rääkida, et siin käitub võim teisiti kui mõnes teises Eesti linnas, et siin arvestatakse ka opositsiooniga ja kuulatakse ka neid, siis selle ühe lõiguga oma artiklis hävitas abilinnapea selle kujutluse – kui seda on üldse olnudki – igaveseks. Sellest pole Tartus enam mõtet rääkida.

Miks oli abilinnapeal vaja opositsiooni niimoodi halvustada? Kas selline ülevalt alla vaatamine tekib pikalt võimul olles või tuleb see kohe võimuga kaasa? Meie võim, meie õigus …

Need küsimused tekivad, sest kui Reformierakonna võimu(r)õhutamist võiks tõesti seletada nende pika ajaga Tartus võimul, siis alles äsja sinna saanud sotsiaaldemokraatidel ei peaks see ju nii iseenesestmõistetav olema.

Paraku viis just sotsiaaldemokraadist abilinnapea Gea Kangilaski täiesti uuele tasemele linnavolikogu töö. Õieti küll töö takistamise. Olge parem vait, oli ka selle sammu sõnum.

Läinud aasta oktoobri alguses jõudis linnavolikogu päevakorda eelnõu Tartu eelarvestrateegiast aastateks 2021-2024. Seal oli kirjas, et aastaks 2021 kavandatakse südalinna kultuurikeskusele 100 000 eurot, 2022 – 200 000 ja 2023 juba miljon eurot. Kümmekond päeva enne rääkis linnaametnik kohalikule ajalehele südalinna kultuurikeskuse kohta tehtud kahest tasuvusanalüüsist.

Oli loomulik, et enne volikogus tulevat arutelu ja hääletust nii suure raha kavandamisest tahtsin neid tasuvusanalüüse näha – minult ju eeldatati volinikuna otsustamist. Tühjagi, pöördumine abilinnapea poole ei andnud mingit tulemust. 7. oktoobril jõudis kätte volikogu istung, kuid tasuvusanalüüsid olid ikka veel saladus.

Võtsin volikogus sõna: „Asi ei pea mitte ainult aus ja läbipaistev olema, vaid ka aus ja läbipaistev näima. Praegune linnavalitsuse tegevus ei ole aus ega läbipaistev, ega ka näi aus ja läbipaistev. Meile, Tartu linnavolinikele pannakse ette täna otsustada – kiita heaks eelarvestrateegia. Meilt eeldatakse otsustamist ja heaks kiitmist, kuigi meile ei ole näidatud alginformatsiooni. Minu meelest peaks käima teistmoodi: kõigepealt numbrid, analüüs ja informatsoon, alles siis otsus. Mitte aga vastupidi: kõigepealt otsus ja siis – võibolla – ka info ja analüüs. Praegu ei ole see midagi muud, kui linnavolikogu umbusaldamine.“

Volikogu kiitis eelarvestrateegia muidugi heaks. Enne aga anti selge sõnum: linnavalitsus ei pea volikogule enne otsustamist täielikku infot jagama, volinikud ei saa enne otsustamist tutvuda linna avalike dokumentidega. Nii marginaliseeriti Tartu linnavolikogu veelgi, kus juba täna eriti ei arutleta ega vaielda, vaid valdavalt vaikitakse ja vajutatakse nuppe. Olge parem vait!

Eelmise aasta lõpul kutsuti volikogus kokku ajutine põhimääruskomisjon, et koroonaolukorrast sõltuvalt viia linna põhimäärusesse ajaga seotud muudatusi. Valimisliit Tartu Eest saatis sinna minu. Arvasin – naiivselt, muidugi naiivselt –, et kuna tegeleme seal enda töö reeglitega, on konsensust ehk rohkem kui muidu. Ei olnud, ikka võeti otsused vastu võimuliidu häälteenamusega ning opositsioonis olijate arvamust suurt ei arvestatud. Just sealt, ja mitte kusagilt mujalt, sai minu meelest alguse ka Keskerakonna protestikäitumine ja kümned-kümned ettepanekud linnaeelarve hilisemal arutamisel. Võimuenamus ei arvestanud vähemusega, see oli ja on põhjus.

Proovisin veel. Ühel komisjoni koosolekul tegin ettepaneku, et kuna arutame siin ju oma töökorraldust, siis võiks kõigil volikogus olevatel jõududel olla üks hääl, see sunniks otsima rohkem kompromisse ja konsensust. Sain selle eest kohe võimult „vastu vahtimist“ – kuna meil on rohkem hääli ja rohkem kohti, siis otsustame meie … Selge sõnum: ole parem vait!

Niisuguseid suuremaid ja väiksemaid nätakaid vastuvaidlejate ja teistmoodi asjast arusaajate suhtes on viimasel ajal olnud veelgi. Kokku näitavad need selget mustrit, et Tartu tänane võim püüab vähemusele kohta kätte näidata.

Kui Keskerakond asus südalinna kultuurikeskusele vastu-positsioonile ja väljendas seda ka kirjas riigikogu kultuurikomisjonile, kuulutas reformierakondlasest linnapea Urmas Klaas kohalikus ajalehes: „Samas iseloomustab see hästi, kuidas viimasel ajal mõned linnakodanikud tegelevad Tartule olulise teema halvustamisega.“ Jälle märk maas – kes on meie vastu, see halvustab Tartule olulist teemat.

Hannes Astok, samuti reformierakondlane, läheb sama teed, kui kirjutas kohalikus lehes: „Seega teen ettepaneku Tartu volikogu „spordihalli valimisliidule“ lõpetada mõttetu võitlus, et kuni linn ei maksa kinni spordiareeni, seni sõdime vastu kultuurikeskusele.“

Hakkamata siin pikemalt seletama, et see „spordihalli valimisliit“ pole kunagi tahtnud, et linn peaks kinni maksma spordiareeni ja vastu ei sõdi me mitte kultuurikeskusele, vaid selle tulemisele keskparki paljude puude asemele, tuleb ikkagi küsida: miks on üks võitlus mõttetu ja teine mõttekas. Kui võimu tegevus on mõttekas, võimul mitteolijate oma aga mõttetu, siis järelikult arvab võimuerakond, et ka paljude linnakodanike arvamus on mõttetu. Ühtede sõnadega kutsub Astok „rahumeelselt jälle stardijoonele kogunema“, teistega aga kruvib konkurentide stardipakkude kruvisid lahti.

Aga aitab näidetest (neid on mul veel). Sisu on, et liiga palju leiab Tartu linnavõimus märke, kel võim, sel õigus. Isegi üks kord oleks liiast, aga siin on mitmeid näiteid, kus linnavõim ei taha, et keegi mõtleb neist teistmoodi.

Reformierakonna puhul võib põhjust otsida pikka aega võimul olemisest, mis loob enesekindlust, enesekesksust, teistega mitte arvestamist. Oma arvamuse ainuõigeks pidamist. Aga see ei saa olla ainus põhjus, sest sotsiaaldemokraadid said Tartus võimule ju alles peaaegu et äsja. Aga juba nemadki … Oleks ju põhimääruskomisjoni juhtinud volikogu esimees Lemmit Kaplinski võinud sellest jõumaailmast natukenegi välja tulla ja ka väiksematega arvestada, aga seda ta ei teinud. Väiksemate ettepanekud hääletati lihtsalt maha.

Nii võibki, võidakse nüüd öelda, sest demokraatia annab selleks õigused. Aastaid tagasi, kui veel kohalikus lehes toimetaja olin, kirjutasin kommentaari „Aukartus linna ees“ ning arutlesin seal selle üle, et Tartu linnapoliitikud peaksid rohkem nägema linna endas, mitte ennast – ja oma erakonda – linnas.

Kui seda nähtaks, ehk tuleks siis võimule saanud poliitikutel rohkem meelde, et ka koalitsioonist väljas olevatel erakondadel ja valimisliitudel on Tartule ja linlastele vajalikke mõtteid. Et ka need erakonnad ja liidud esindavad hulka linlasi. Et linna juhtimine ei peaks olema parlamendimängude järele ahvimine, vaid palju laiem ja kõiki kaasav. Esimene samm aga võiks olla, et linna juhtivate erakondade liidrid ei halvustaks ega püüaks tasalülitada neid, kes nendega nõus ei ole. Väike samm, aga midagi hakkaks ehk muutuma.

Suurema sammu saaks astuda aga siis, kui lähenevatel kohalikel valimistel võtaks mõni erakond – või kõik! – välja öelda, et Tartu on üks. Ei ole Reformierakonna Tartut, ei ole koalitsiooni Tartut, Tartu on üks.

Üle seitsme aasta tagasi kirjutasin, et parlamendi ja valitsuse süsteemi, kus iga ministrikoht kuulub erakonnale, ei peaks linnas järele kordama. Linnas võiksid abilinnapead kuuluda linnapea meeskonda ja neid leiab sinna linnapea ise, mitte ei saada erakond. Juba toona leidsin näiteid, kus seesugune süsteem on pärssinud linnavalitsuse tööd, nüüd ehk mäletame ka värsket näidet, kus erakond hakkas oma abilinnapäid välja vahetama ja laskis sellega põhja toonase koalitsiooni. Ei mõeldud väga linnale endas.

Mõtlen ka täna nii. Ja see oleks vaid esimene samm. Ehk just see samm muudaks teistega arvestavamaks linnavõimu, kes praegu on liialt kinni erakondlikes kindluslossides. Tehkem väravad valla ja laskem õhul liikuma! Kas muutuvad Tartus erakonnad ise ning loobuvad enesekesksusest või aitavad sellele kaasa ka muutused linnavõimu moodustamisel, aga midagi peab muutuma. Kui me seda ei tee, siis jääbki Tartus kõlama: olge vait!

Ei ole vait.  

Ilmunud Tartu Postimehes 21. jaanuaril 2021   

Leave a Reply