Hannes Astoki avaliku debati kutse (TPM, 29.10) ajel täpsustan fakte. Ehk on sellest kasu edasises arutelus, ehk tekib juurde mõni uus idee lahendamaks kunstimuuseumi ja raamatukogu ruumimure.

Väide, et vaid 2004. aastal üritas Tartu linnavõim nende kahe asutuse uut hoonet ehitada, pole õige. Järgnes püüe 2010. aastal, kuid katse ehitada Vabaduse puiestee äärsel parkimisplatsil lõppes arhitektuurivõistluse tühistamise ja fiaskoga. 2010 oli poliitiliselt õige moment, nagu ka aastal 2004, mida Astok tabavalt esile tõstab. Mida ei tulnud, oli hoone. Miks?

Sest Reformierakond pole kunagi soovinud lahendada kunstimuuseumi ja raamatukogu ruumiprobleemi. Nagu väljendas aastal 2004 ka peatselt linnapeaks saanud Laine Jänes: «Me ei soovi siiski seda keskpargi ala taashoonestada. See park on linna külalistele ja elanikele küllaltki omaseks muutunud ja peaks säilima.» See kõik jätabki lihtsalt näitemängu mulje, on arusaamatu, milline on Reformierakonna tegelik seisukoht ja mida siis lõpuks tahetakse. Nõustuda saab, et keskpark tuleb säilitada ning muuta roheliseks aktiivpargiks.

Ka 2020. aastal toimuv linnapea Urmas Klaasi «üritus» liigub kahjuks sama rada ja kipub olema pelk kampaania.

Kergejõustikus saab näiteks kaugushüppes kolmanda katse ebaõnnestumise korral nulli. Kõnekas reaalsus. Kui raha pole ega ehituse algust paista, aga ruumikitsikus on, tuleb põletavale probleemile leida kiire lahendus. Üks «ajutine lahendus» on rentida kesklinna kaubakeskustes 10 000 ruutmeetrit pinda. Seda isegi kaaluti Kvartali ehituse eel.

Olen alati arvanud, et sport on kultuuri osa.

Kaubanduskeskuste kasuks räägib ka nende suur külastatavus, mis küünib nelja-viie miljoni inimeseni aastas. Milline potentsiaal! Ja ka parklad on juba olemas. See plaan oleks teostatav poole aastaga.

Selliste ruumide rent aastas on 600 000–800 000 eurot, sama suurusjärk, mis tuleks tasuda asutuste lisadotatsioonina kultuurikeskuse ehitamise korral. Samas poleks vaja ehitada uut maja, mille ehituseks vajaminevat 60 miljonit eurot ju praegu pole.

Stardijoonele minnes peaks ära õiendama ka «spordihalli valimisliidu» teema. Kahju, et arvaja pole süvenenud valimisliidu tegudesse. Valimisliit Tartu Eest tegevusest ja plaanidest, kuidas muuta Tartut konkurentsivõimelisemaks ja majanduslikult suutlikumaks, saab lugeda meie veebilehel. Olen alati arvanud, et sport on kultuuri osa. Nüüd aga väidab Hannes Astok, et «kesklinna kultuurikeskuse kavandamine on kujunemas otsekui sportlaste ja kultuuriinimeste võitlustandriks». Milleks selline vastandamine? Kas tõesti ei tohi keegi teine kultuuriasjade, praegu siis südalinna kultuurikeskuse üle arvamust avaldada kui «kultuuriinimesed». Või on vahepeal mingid kultuurivormid näiteks teistest kõrgemale asetatud?

Pealegi ei ole praegu tegu kultuuriküsimusega, vaid keskpargi säilitamise ja sobilike ruumide leidmise aruteluga.

Ilmunud Tartu Postimehes 4. novembril 2020

Leave a Reply