Tartu kunstimuuseum vajab paremaid ja seejuures optimaalseid tingimusi. Tegelikult olid need tingimused juba käeulatuses…

Minu vanaonu oli pallaslane. Ta oli väga viljakas kunstnik, kes reisis rohkelt, elas kaua välismaal ning maalis palju. Kuigi me ei ole temaga kunagi näost näkku kohtunud, olen tema maalide keskel üles kasvanud –meie kodu seinad olid ja on seni täis tema võrratut loomingut. Vanaema lugudest mäletan, kuidas vanaonu juures kodus – samas Kalevi tänava korteris, kus ka mina olen üles kasvanud – istusid ja heietasid kunstiteemasid sellised mehed nagu Elmar Kits, Lepo Mikko, Arno Vihalemm ja paljud teised. Minu vanaonu oli Endel Kõks.

Kui Tiiu Talvistu 2011. aastal minuga ühendust võttis, et vanaonu Endli 100. sünniaastapäevaks viltuses kunstimajas näitus korraldada ja raamat kokku panna, ei olnud vaja kaks korda mõelda. Meenutused, näitus ise ja raamat „Vapruse, Vabaduse, Rõõmuga“ sai vääriliselt koostatud ja korraldatud. Vanaonu vääris seda.

Hiljem õnnestus mul vanaonu loomingut siduda ja mingil moel ka ajalooks vormida, kui koostöös Tartu ülikooliga sündis ülikooli esimene vilistlaste kokkutulek (2017), mis kandis nime “Möödaläinud ajad“. Selle ürituse tarbeks sai välja töötatud ja messingusse valatud ülikooli vilistlasmärk, mis oli just inspireeritud ja kujundatud Endel Kõksi samanimelisest litograafiast. Märk on kasutuses tänaseni.

Miks ma sellest kirjutan? Sest usun, et ajalugu on oluline. Peame tundma uhkust suurmeeste tehtu ees ning tegutsema, et nende looming oleks väärikalt eksponeeritud, et see looming säiliks parimais tingimustes. Tartu kunstimuuseum vajab paremaid ja optimaalseid tingimusi. Tegelikult olid need tingimused juba käeulatuses …

2010. aastal korraldas Reformierakonna juhitud Tartu linnavalitsus rahvusvahelise arhitektuurikonkursi, et leida parim lahendus kavandatavale linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi ühishoonele Magistri tänava ja Vabaduse puiestee vahel asuvale platsile. Eeldan, et vajaduspõhise sisendi selleks andsid nii kunstimuuseum, kui ka raamatukogu. Konkurss oli kõrgetasemeline, võidu võttis töö nimega «Pa-limtsest» (25 565 eurot auhinnaks). Konkurss läks maksumaksjale kokku maksma 60 tuhat eurot. Riigis valitses toona samuti Reformierakond ja kõik reaalsed võimalused uue maja tekkeks olid olemas. Õhk oli ootustest paks.

Ootused aga ei täitunud. Hullem veel, arhitektuurikonkurss tühistati.  Tartu Postimehe andmetel ja vastutava organi, linnavarade osakonna juhataja Kunnar Jürgensoni sõnul oli tegu nende osakonna apsakaga, sest linn oli konkursimaterjalide paketti liitnud detailplaneeringu vananenud variandi. Kõik luhtus, Reformierakonna juhtimisel.

Siiski saime konkursi kaudu teada mõlema hoone ruumivajadused ja mahud, mis kokku pidavat olema koos vanade majadega (Raekoja plats 18, Kompanii 3/5) ja juurde ehitatava uue majaga (Vabaduse pst 6) ca 16 565 ruutmeetrit. Oluline on meelde jätta, et vanade hoonete maht on sellest 6500 ruutmeetrit ehk juurde oleks vaja ca 10 000 m2, mitte aga 19 500 m2 nagu on nüüd lavale toodud südalinna kultuurikeskuse ehk SüKu maht!  

Nüüd, kümme aastat hiljem on Tartu linnavalitsus reformierakondlasest linnapea Urmas Klaasi ja sotsiaaldemokraatide juhtimisel jälle kunstiinimesi alt vedamas ning maha mängimas väikestki võimalust lõpuks kunstimuuseumile ja linna raamatukogule ühine hoone saada. Miks alt vedama? Sest riigikogu kultuurikomisjonile on esitatud vale projekt, vale asukohaga – ebareaalne soovunelm SüKu.

Reaalse vajaduse asemele on kergitatud arusaamatu ja meelelahutusliku laadiga Tartu kalleim ehitis SüKu, mille mahuks on kirjutatud 19 500 ruutmeetrit ning maksumuseks vähemalt 60 miljonit eurot! Asukohaks soovitakse kasutada poolt keskpargist ning finantseerigut loodetakse riigilt saada lausa 40 miljonit! Pole optimaalne.

Täna riigis valitsevate erakondade värvide gammas ei näe me ei kollast ega punast, mis annaks mingigi lootuse sellele kulukale projektile, aga show peab käima ning kunstiringkonna ootused tuleb enne valimisi üles kütta. Uskuge, see on linnapea Klaasi kampaania ja järjekordne bluff. Just teistsugused värvid Toompeal ja ebaproportsionaalne soov rahastuse osas, ei anna sellele projektile kahjuks lootusi olla edukas.

Mis annaks lootust? Minna tagasi sinna, kus Reformierakond on olnud ja mida lubanud. Võtta taas eesmärgiks optimaalse suuruse ja hinnaga ühismaja eelmises asukohas Magistri tänava ja Vabaduse puiestee vahel. See lahendaks ära mõlemate asutuste reaalsed vajadused ning ei tõsta ka nii palju tulevast linna toetust ja ülalpidamiskulu.  

Nagu eelnevalt varjatud ning nüüd lõpuks kõigi ette toodud SüKu tasuvusanalüüsidest lugeda saab, on kavas neile asutustele alles jätta ka olemasolevad majad, niiöelda hoidlateks (olemasolevast 6500 ruutmeetrist saab kokku hoopis 26 000 m2 ajal, kui ERMiga oleks võimalik teha koostööd, kus on 7000 m2 vaba pinda). Tänu sellel tõuseb ülalpidamiskoormus märgatavalt.

Linna iga-aastane dotatsioon tõuseks 1,4 miljonilt eurolt (1,39 miljonit on linna toetus raamatukogule täna) 2,1 miljonini euroni aastas. Tartu Kunstimuuseum vajab täiendavat toetust summas 204 215 ning linna raamatukogu lisaks olemasolevale 501 696 tuhat eurot. Seega vajavad kaks asutust lisaraha summas 705 911 eurot aastas, kokku igal aastal 2,1 miljonit, mis tuleks linna maksumaksja taskust.

Raamatukogu ja kunstimuuseumi praeguste majade mahud ja nende majade rekonstrueerimise hind ning sinna kõrvale uue maja ehitamise hind võiksid jääda vahemikku 25-30 miljonit. Jämedalt poole vähem, kui  SüKu 60 miljoniline prognoos. Linnavalitsuse tänane lubadus finantseerida 15 miljonit eurot ise ja võimekus kaasata erasektorilt viis miljonit on juba julgelt pea kaks kolmandikku vajaminevast summast. Reformierakond ja sotsid, võim on teie käes, tehke see ära! See oleks oma kauaste lubaduste lunastamine, selle asemel, et tegelda tänase kampaania ja soovunelmaga.

Nii jääb Tartusse alles ka keskpark. See aga on SüKu idee juures paljuski määrava tähtsusega, isegi kui kunagi linnavolikogus on antud sellele alale heakskiit võimaliku osalise täisehitamise osas.

Ükskõik, mispidi me SüKu mahtu sinna kahehektarilisse parki ka ei paigutaks, kaotab kesklinn poole pargist ehk pool parki haljastust. Täna on pargis ca 200 puud ca kahel hektaril, ehk siis saja puu säilimine on väga suure küsimärgi all ja seda ajal, kui maale ei või isegi kanalat ehitada. Tartu kliimakavas on kirjas, et iga üksikut puud Tartus tuleb väärtustada. Reaalses tegevuses käiv praeguste linnavalitsejate näitemäng kesklinna pargi ümber aga ei paista kliimakavast hoolivat. Ei kujuta ette neid pikette, mis pargi kaitseks tulemas on. Ja neid tuleb. Vaadakem kasvõi tänast vaidlust Ihaste metsa ümber või aastate tagust kaitseväe võimalikku kolimist Raadilt RMK metsa Tiksojal, kus kaks seenelist võimalikule kolimisele tol hetkel kriipsu peale tõmbasid.

Raekoja platsil ja reaalses linnasüdames paiknev „viltune“ kunstimaja ei ole mitte lihtsalt iseenesest armas maja, vaid ideaalne, ägeda arhitektuuri ja iseloomuga kunstimaja ning ideaalne koht näituste korraldamiseks. Lisades sinna juurde uue võimaliku hoonestuse praegusele parkimisplatsi asemele, mis lahendaks ka raamatukogu vajadused, on tulem muljetavaldav. See oleks keskus, mida pallaslased ja nende looming väärt oleks. Just nii me toetaksime neid. Usun, et ka vanaonu Endel Kõks ja tema kolleegid oleksid sellega päri. Rääkimata, et lõpuks täidaks Reformierakond Tartus ka mõne suurema lubaduse.

Ilmunud Tartu Postimehes 27. oktoobril 2020

Leave a Reply