Vahur Kalmre, ajakirjanik, VL Tartu Eest
Minu vanaisa ja vanaema kodu oli praeguse keskpargi kvartalis, kohe Uueturu tänava ääres. Kui elu siin maamunal poleks läinud nii hullusti, oleksin ma ehk tänagi sealset hoovi luuaga puhastanud või majaesist korras hoidnud. Mu ema, kes samuti kuni suure sõjani seal elas, töötas hiljem kommunaalettevõtete kombinaadis, kelle hooldada olid ka Tartu pargid. Nii pani ta mind suvel sinna tööle ja üheks töökohaks oli ka keskpark. Vikateid meile kätte ei antud, aga rehadega saime küllalt seal heina – või oli see muru …, ei, vist ikka hein – kokku riisuda.
Berk Vaher, kas ma nüüd võin keskpargi kohta arvamust avaldada? Just Berk Vaher hurjutas hiljutistes Facebooki postitustes neid, kes parki kaitsma hakkasid, et te ise pole midagi selle pargi heaks teinud, aga nüüd hakkate siin kultuurikeskuse eest seisjaid arvustama. Justkui tartlastel polekski õigust Tartu asjade kohta sõna võtta.
Berk Vaher, kas ma olen natuke lunastanud ennast selle pargi ees, et võiksin rääkida? Aitäh.
Kirglikes debattidest keskpargi üle – eriti viimasel ajal – olen endale kõrva taha pannud vähemalt neli märksõna: vassimine, halvustamine, üleoleku näitamine ja tegemata töö. Muidugi võib mõnda neist põhjendada kirglikkusega, kui silme ees valgeks lööb ja sõnad enne mõtlemist justkui iseenesest üle huulte (loe: arvutiklahvide) tulevad. Mitte ainult ennast kiitvaid, vaid ka teisi maha tegevaid. Aga nende seas on ka palju tõsisemaid märke, mida diskussioon keskpargi üle on välja toonud.
Alustame vassimisega. Kui riigikogu kultuurikomisjoni ees oma südalinna kultuurikeskuse projektiga esinenud linnapealt Urmas Klaasilt ja linnaarhitekt Tõnis Arjuselt küsiti, et kuuldavasti käib Tartus ka vaidlus parki ehitamise pärast, siis vastas linnaarhitekt selgelt ja sirgelt: jah, vaidlusi on olnud, kuid nüüd on selles saavutatud tasakaalupunkt. Kes vähegi vaatab linnas ringi lahtiste silmade ja avatud meelega, näeb, et tasakaalust ja selle punktist oli ja on asi kaugel. Miks oli vaja niimoodi asja ilustada?
Üldplaneering näitab keskpargis ehitusalust pinda pea poolele pargile, ka südalinna kultuurikeskuse reklaampilt – mida sotsiaaldemokraadid veel hiljuti märgistasid ja levitasid, aga sellest hiljem – näitab samuti suurt maja ja paljude puude kadu.
Abilinnapea Gea Kangilaski on selle peale väitnud, et ei, maja suuruseks on ette nähtud kolmandik keskpargist ning suunanud kahtlejad linna kodulehele, kus südalinna kultuurikeskuse materjalid (eriti riigikogu kultuurikomisjonile tehtud taotlus) üleval. Abilinnapea on koguni ohanud, et ta ei jõua enam selgitada, minge ja lugege ise. Seal on kõik olemas … Seal siis olevat tõde, et südalinna kultuurikeskuse projektiga on hoone mahuks planeeritud mitte rohkem kui 1/3 pargialast – nii saab sellest suunamisest välja lugeda.
Olen neid materjale lugenud mitu-mitu korda. Aga lähen ja loen veel. Loen väga aeglaselt ja tähelepanelikult läbi selle taotluse ja mida ma leian – õigemini, ei leia –, on sõnagi sellest, mida abilinnapea tartlasi tutvuma suunab. Seal taotluses pole sõnagi sellest, et hoone mahuks on planeeritud mitte rohkem kui 1/3 pargialast. Ainuke lause, kus suuruse kohta on midagi kirjas, on see: südalinna kultuurikeskuse ruumide pindala suurusjärk on 22 000 m2, millele lisandub maa-alune parkla. Ei midagi ühest kolmandikust.
Aga äkki ei oska leida? Olen seda ka abilinnapealt küsinud ja palunud niisuguseid dokumente näha, aga ei ole täpselt juhatust saanud. Miks on vaja niimoodi tartlasi petta?
Teine märksõna on halvustamine. Panin huvi pärast ritta sõnad, millega kultuuritegelaste kirja korraldanud Tõnis Tatar iseloomustab keskparki. Palun: joodikute roheväljak; kõle park; kummituspark; jotade oaas; jotade park; varemed, kui varemetele kasvab rohi, siis on ikka tegemist varemetega; kõle puudega ümbritsetud jotade haljasala …
Selleks, et tutvustada ja propageerida oma ideed südalinna kultuurikeskusest, on vaja kohta, kuhu see tuleks, näidata nii rõvedana kui võimalik. Kas selleks, et siis paistab suurejooneline kultuurikeskus veel suurejoonelisem ja selle tulek oleks sellele kohale kesklinnas justkui suur õnnitus. Sest nii kaob ju kõle puudega ümbritsetud jotade haljasala.
Käin ikka selles pargis. Hooldatud rahuldavalt, kõle küll mitte, vaatasin ka neid suviseid elurikkuse platsikesi, varemeid ei tunneta, teha suurt peale istumise ja lastelastega mänguväljakul olemise muidugi pole, joodikuid olen näinud, kummitusi mitte (vanaisale ja vanaemale olen puu all seistes küll mõelnud, aga ei näe neid seal).
Üldsegi siin arutlemata, miks ei ole Tartu tänane linnavõim kesklinna parkidega tahtnud suurt midagi ette võtta, on selline halvustamine iseenesest väga vilets praktika. Miks on vaja niimoodi tänast parki halvustada? Mis on sellise sõnaloopimise eesmärk?
Kolmas on üleoleku näitamine ja siinjuures tuleb loo algusesse tagasi minna. Mina ehk vana ja neljanda põlve tartlasena võin keskpargi teemal arutleda ning parki kaitsta ja kultuurikeskust sinna puude asemel mitte tahta, aga paljudele tartlastele on see justkui taunitud.
Berk Vaher, kes on üks kultuurikeskuse eestkõnelejaid, hurjutab vägevalt tartlasi, kes on nüüd söandanud pargi kaitseks sõna võtta. Miks need pargi kaitsjad pole selleks siis aastakümnete jooksul mingitki katset ega algatust teinud, parki edendavad praegu kultuurikeskuse toetajad, kirjutab Vaher Facebooki postituses. Saite nüüd, tartlased.
Ja tuleb ikka ja jälle selle teema juurde tagasi: selle teemaga on ligi 20 aastat kompromissivalmilt ja allaheitlikult kodanike poole vaadatud, korduvalt alla antud ja kui siis ikkagi ilmuvad välja inimesed, kes pole aastate jooksul kordagi selle pargi arendamise ega üldse linnaelu edendamise vastu huvi tundnud ja teevad häält, et miks neid nüüd ei kaasata. Saite nüüd, tartlased.
Või veel: ja siis ühtäkki ilmuvad inimesed, kes kuulutavad, et nemad ei tea midagi, keegi pole neile öelnud ja nad isegi ei pea end varasemaga ja olemasolevate materjalidega kurssi viima ja see kõik annab neile õiguse aastatepikkuse tööga saavutatud ühiskondlikule kokkuleppele kriips peale tõmmata. Saite …
Vaher iseloomustab pargi kaitsjaid koguni sõnaga ignorantsus: sisuliselt ikkagi üritavad vastukampaania tegijad raamatukogu ja kunstimuuseumi 20 aastat oodatud ajakohastamist põhja lasta, kas ignorantsusest või oma konkureeriva projekti edendamise nimel. Saite nüüd, tartlased.
Niisuguste mõtteteradega asetab Berk Vaher südalinna kultuurikeskuse eest seisjad justkui kõrgemale nendest tartlastest, kes ei soovi seda maja keskparki. Ja madaldab neid, kuis jaksab. Miks on vaja niimoodi üleolekut külvata?
Ja neljas, mis on tegemata töö. Reformierakonna juhitud linnavalitsuse tegemata töö. Pidi ju linnavalitsus aimama, et keskpark on suure maja ehituseks väga valulik koht, et varem või hiljem see diskussioon tõuseb. Kui üldplaneeringute arutelude ajal linnaelanikud veel ülearu aktiivsed ei ole (kuigi parkide kohta on ka varem muudatusettepanekuid tehtud), siis mida konkreetsemaks muutub tulemine, seda rohkem nad aru saavad, mis linna ootab. Seda ei saa neile kohe kindlasti pahaks panna ja neid selle eest häbiposti lüüa, nagu teeb järjekindlalt Berk Vaher.
Kui aga linnavalitsus aimas – aga vist ei pidanud oluliseks, miks, sellest kohe –, et keskpark on väga tundlik ja vaidlusi äratav koht, oleks pidanud oma ideed palju rohkem, palju laiemalt, palju nähtavamalt tutvustama. Proovima veenda tartlasi, et võit kultuurikeskusega on oluliselt suurem kui kaotus pargiga. Juba kolm ja pool aastat on olnud selleks aega, aga ei tehtud suurt midagi.
Üsna kujukas on selle juures see pilt, mida Reformierakond enne valimisi valmis tegi ja mis on ainus visuaalne nägemus tulevase kultuurikeskuse välimusest, suurusest ja oluliselt väiksemast pargist, mis selle kõrval järele jääb.
Nüüd on mitmed kultuurikeskuse eestvedajad hakanud rääkima, et see pole ikka mingit moodi väärt pilt, annab vale ettekujutuse ja tegelikult nii suurt maja üldse ei kavandata. Kahjuks on liikvele läinud see kunagine kohmakas pilt, mis ei vasta enam kuidagi sellele, milliseks kultuurikeskust tegelikult plaanitakse, jagatakse Facebookis põhjendust.
Jälle vale. See pilt pole „kahjuks liikvele läinud“, sotsiaaldemokraadid ja nende abilinnapea Gea Kangilaski levitasid ise seda pilti rohelise linnukesega, mis näitas nende nõustumist, selle aasta veebruaris. See oli nende visioon sellisest suurest majast sellise mahuga keskpargis veel selle aasta veebruaris.
Ma tegelikult ei usu, et linnapea Urmas Klaas ei aimanud, et keskparki ehitamine ja selleks paljude puude mahavõtmine on tartlastele valus teema, et paljud on sellele vastu. Pigem näitab linnavõimu selline käitumine, et enda ideedes ja muidugi võimus ollakse nii enesekindlad, et igasugune vaidlus vaid segaks neid.
Paistab küll nii välja, et just sellepärast ei peetudki vajalikuks tartlasi liigselt veenda ja nendega vaielda, sest tänase linnavõimu üks läbipaistvam käitumismuster on „Olge vait!“. Aga sellest olen juba kirjutanud.
Ilmunud Tartu Postimehes 16. märtsil 2021
